Esimene tantsutund: kõigepealt loome turvatunde, siis õpime tantsima

Kuidas luua lastega esimeses tunnis kontakt, et rahvatantsust saaks rõõmus ja turvaline kogemus?

Kui laps tuleb esimest korda rahvatantsutundi, astub ta enda jaoks uude ja tundmatusse keskkonda. Lasteaia saal võib näidagi täiesti uuena, uued lapsed teistest rühmadest, uus juhendaja ja tegevused, mille kohta ei pruugi tal veel aimugi olla. Mõni laps astub saali suure elevusega, teine hoiab esialgu õpetaja ligi ning kolmas eelistab vaikselt kõrvalt jälgida.

Kõik need reaktsioonid on loomulikud.

Minu jaoks ei tähenda esimene tantsutund seda, et peame kohe hakkama uusi samme õppima ja tantsukombinatsioone harjutama. Esimese tunni kõige olulisem eesmärk on hoopis luua turvaline keskkond, kus laps tunneb, et ta on oodatud, teda kuulatakse ja ta võib olla tema ise.

Alustame tutvumisest ja omavahelise kontakti loomisest

Esimeses tunnis tutvustan lastele ennast, räägin, kes ma olen ja mida me koos tegema hakkame. Seejärel saavad ka lapsed soovi korral oma nime jagada. Uurin neilt, kas nad on varem tantsinud, millised liikumismängud neile meeldivad või kas neil on mõni lemmiklaul, mille järgi nad kodus tantsida armastavad.

Oluline on, et tutvumine ei muutuks kohustuseks. Kõik lapsed ei ole valmis kohe endast teiste ees rääkima ja see on täiesti okei. Mõnikord piisab esialgu naeratusest, pilgust või sellest, et laps tunneb end ruumis piisavalt mugavalt, et tegevust jälgida.

Kontakti loovad ka väikesed igapäevased vestlused. Võime rääkida lapse päevast, tema riietest, lemmikvärvist või muusikast, mida talle meeldib kuulata. Kui laps tajub, et juhendaja tunneb tema vastu päriselt huvi, on tal lihtsam ka ühistegevustega kaasa tulla.

Märkame ja anname tagasisidet

Esimeses tunnis jälgin laste käitumist, reageeringuid ja seda, kuidas nad uues keskkonnas toime tulevad. Annan lastele positiivset ja konkreetset tagasisidet, märgates näiteks seda, kui laps julgeb proovida, kuulab teisi, ootab oma järjekorda või pakub kaaslasele abi.

Minu jaoks ei ole oluline ainult see, kas laps sooritab liigutuse õigesti. Sama tähtis on märgata tema julgust, uudishimu, koostööoskust ja väikeseid edusamme.

Kui laps ei soovi kohe kaasa teha, ei tähenda see, et ta ei oleks tunnis osaline. Ka vaatlemine on õppimine. Laps saab jälgida teisi, tutvuda ruumi ja tegevustega ning otsustada ise, millal ta on valmis liituma.

Selge tunnikava loob turvatunde

Lapsed tunnevad end kindlamalt, kui nad teavad, mis neid ees ootab. Seetõttu tutvustan neile eakohaselt ka tunni ülesehitust.

Räägime sellest, et tunnis võib olla tervitus, erinevad liikumismängud ja tantsud, uute sammude proovimine, väikesed puhkehetked ning tunni lõpus ühine lõpetamine ehk tänamine. Noorematele lastele saab seda näidata ka piltide, liigutuste või tuttavate tegevuste kaudu.

Kui laps teab, et pärast ühte tegevust tuleb järgmine ning tund ei ole lõputu hulk ootamatuid ülesandeid, võib ta end tunda rahulikumalt ja turvalisemalt.

Samuti annan lastele teada, et nad võivad mulle öelda, kui miski neid häirib, teeb murelikuks või kui nad vajavad abi. Laps ei pea oma murega üksi jääma. Minu ülesanne on teda kuulata ja leida võimalus, kuidas saaksime tunnis üheskoos edasi tegutseda.

Iga laps tuleb tundi omas tempos

Üks minu jaoks olulisemaid põhimõtteid on see, et kõik lapsed ei pea ega saagi olla ühesugused.

Mõni laps soovib esimeses tunnis pikalt kõrvalt vaadata ja liitub alles siis, kui keskkond on muutunud tuttavamaks. Mõni laps teeb rõõmuga kaasa pool tundi, kuid tunneb seejärel, et soovib natukeseks kõrvale jääda ja teisi jälgida. Mõni laps proovib uusi samme alles siis, kui on neid enda jaoks piisavalt selgeks mõelnud ja tunneb end neid sooritades kindlalt.

Ka see kõik on okei.

Lapsele tuleb anda võimalus kohaneda, proovida ja vajadusel korraks eemalduda. Loomulikult lähtun seejuures lapse vanusest, tema vajadustest ning rühma kokkulepetest. Nooremad lapsed vajavad sageli rohkem kordusi, mängulisust ja nähtavaid vihjeid, samas kui vanematega saab rohkem arutleda, küsimusi küsida ja ühiseid kokkuleppeid luua.

Minu ülesanne ei ole panna kõiki lapsi ühesuguses tempos liikuma, vaid leida võimalusi, et iga laps saaks tunnis osaleda talle sobival viisil.

Mida ma soovin, et laps esimesest tunnist kaasa võtaks?

Kõige rohkem soovin, et laps lahkuks tunnist teadmisega, et tantsimine on tore, teda on oodatud ja järgmisel korral võib ta jälle tulla.

Ma ei oota, et iga laps oskaks pärast esimest kohtumist juba rahvatantsusamme nimetada või terve tantsu kaasa teha. Küll aga loodan, et rahvatantsust rääkides tekib lapsel äratundmine, positiivne seos või soov jagada oma kogemust: „Meie tegime ka seda mängu!“ või „Mina olen ka rahvatantsu tantsinud!“

Just sellistest väikestest hetkedest hakkab kujunema lapse suhe tantsu ja liikumisega.

Kui laps tunneb end turvaliselt, julgeb ta rohkem katsetada, eksida, küsida ja lõpuks ka uusi oskusi õppida. Usaldus ei teki ühe hetkega, kuid iga soe tervitus, kuulatud mõte ja märgatud pingutus aitab sellele kaasa.

MiniMovesis usun, et enne tantsusammude õppimist vajame ühist tunnet: siin on hea olla, siin võib proovida ja siin on liikumisrõõm iga lapse jaoks. 💛

Sest kõige tähtsam ei ole see, kui kiiresti laps tantsima õpib, vaid see, et ta tahaks tantsu juurde ikka ja jälle tagasi tulla.